Kulunud kevad

Nädalad olid möödunud nii märkamatult, et alles mai viimase nädala paiku avastas ta, et puud olid täies lehes. Roheline tundus olevat kuidagi vale tooni. Määrdunud, luitunud. Kulunud kevad, turgatas Margusele pähe mõte.

Margus istus kohviku ülemise korruse väliterrassil, suitsetas lõuga vasaku käe rusikale toetudes ning silmitses mööduvaid inimesi. Mõtted liikusid aeglaselt ja takerdudes otsekui liigrasket koormat vedama sunnitud looma samm.
Naine oli noor ja kaunis. Ehkki selliselt distantsilt ei näinud Margus tema nägu, olid naise rüht ja liikumine veetlevad. Naise käest kinni hoidev laps oli Marguse hinnangul nelja ja poole-, ehk ka viieaastane, ometi ei saanud ema olla rohkem kui paar aastat kahekümnendaid eluaastaid mõõtnud. Naise puusad õõtsusid aeglaste, otsekui mõõdetud sammude rütmis ja jällekord tundis Margus üksilduse ja ilmajäetuse tuima pitsitust.
Marguse seljataga hakkasid kaks meest ootamatult rääkima. Hääled materialiseerusid justkui eikusagilt. Räägiti kõva hääle ja iseteadva tooniga; inimtüüp, keda ta alati instinktiivselt vihanud oli. Margus ei kuulanud millest räägiti. Talle oli see ükskõik. Ta enda mõtted imesid teda soona endasse, ja siis kadusid ka hääled. Niisama ootamatult kui olid enne ilmunud.
Ilmselt oli ta sattunud ajavahesse. Kui ta tundidepikkusena tundunud letargiast üles ärkas, ei saanud ometi olla möödunud rohkem kui mõni hetk, sest noor naine oli kohast, kus Margus teda viimati pilguga seiranud oli vaid mõne meetri edasi liikunud. Hetke juurdles ta, kas jutlevate meeste hääled olid olnud ta enda väljamõeldis või olid need tõesti hetkeks terrassi uksel peatunud, et siis oma tundmatut rada edasi astuda. Hääled tema peas olid juba aastaid olnud tugevamad ning reaalsemad kui mistahes võõraste omad. Sageli, pärast mõnda juhuslikku kohtumist mõtles ta, kas oli see ka reaalselt toimunud või olnud vaid tema enda konstrueeritud matemaatilise valemi või siis malekombinatsiooni sarnane situatsioon. Kas ta soovis seda või mitte, inimesed olid tema jaoks muutunud kombinatsioonideks. Kui nad ei mahtunud tema süsteemi heitis ta nad kõrvale. Mitte kunagi aga süsteemi ennast. Ta teadis, et see süsteem on vigane - liiga sageli oli see tõestust leidnud. Ometi ei heitnud ta seda kõrvale, sest teadis, et teist tal ei ole. Milline kulunud kevad, mõtles ta jälle. Kui kevad kulub, kas siis hakkab selle pinna alt midagi paistma, nagu põlv teksapükstest? Kas kuskile tekib auk ja kas sellest avaldub, ilmub midagi; või on selle augu all ainult tühjus. Suurem tühjus kui mittemiski mittemilleski.

Lapsega naine oli esmalt muutunud tänava taustal vaevueristatavaks värvilaiguks ja siis üldse kadunud. Naine pidi olema pööranud ristuvasse tänavasse. Ehkki see pidi olema toimunud reaalajas fikseeritaval hetkel, ei olnud ta suutnud seda fikseerida. Nii on kõik lahkumised tunnetuslikud, leidis ta. Kui sa hakkad neile hiljem ajalist raamistikku moodustama, ei tule sa sellega toime. Kuupäev on oma naljakal kombel abstraktsem kui aja jooksul surmkindlalt nihkesse läinud emotsioon.

Margus arvas end tundvat naise aroomi. Kõige julgema hinnangu kohaselt oli too Margusele lähimas punktis olnud temast siiski vähemalt kahekümne meetri kaugusel ja õhus polnud märkimisväärset tuult, ometi, nüüd kus naine oli kadunud kõrvaltänavasse tundis ta oma sõõrmetes magusat, sensuaalset, puhta keha lõhnadega segunenud aroomi. Üks pilk oli teinud naise Marguse omaks. Ka kõige pimedamas põrgus - naljakas, sest põrgus pole kunagi pime-, ka kõige kihisevamas rahvamassis ei saanud keegi seda hetke temalt võtta.

Kuidas saab keegi, kes pole sinu ellu tegelikult kunagi kuulunud sealt kaduda? Inimene, kelle nägu sa pole näinud; sa pole temaga isegi telefonis rääkinud. Sa tead vaid, et ta on noor, arvatavasti kaunis, tal on laps. Kuidas saad sa tunda armukadedust inimese pärast, kes on vaid täpp linna varasuvises valguses. Ometi tundis Margus isesugust kaotusevalu. Mõte Margusest selle naise ja lapse kõrval ja nende ellu kuulumas ei olnud kuidagi ebareaalsem kui naine lapsega kahekesi. Mistahes kolmas inimene neljandaga. Inimesed kui kahendsüsteemi arvud astumas mööda kvartalisuuruse arvuti jaotussiine.

Kujuteldav lõhn ei kadunud ta sõõrmetest isegi siis kui ta süütas sigareti ja hoidus suitsu endast eemale puhumast. See muutus hoopis tugevamaks; eesmärgile vastu töötamine on sageli parimaks vahendiks eesmärgi saavutamisele.
Margus otsustas, et analüüsib hiljem, miks oli ta nii meeleheitlikult katsunud ennast selle naise kõrvale mõelda. Ta teadis, et ei pruugi kunagi põhjusele lähedalegi jõuda, ent otsustas, et see polegi kuigi tähtis. Põhjus oli kindlasti olemas ja alguspunktiks sobis see suurepäraselt. Hakid kisendasid kulunud kevades ning Margus otsustas, et viimase kohvitilga ärajoomisega ta ootab. Ehk hakkab selle kulumise alt midagi paistma enne kui tassipõhi ärajoodud mõrkja, pruunika vedeliku alt.