Marguse 12 vägitegu

Pisut vähem kui sada aastat tagasi kirjutas Jaroslav Hasék meie aja tundmatust kangelasest. Mehest, kelle nime ei tea keegi, ent kelle teod - ehk enamgi veel, tegematajätmised - muudavad kogu maailma ajaloo käiku. Ka Meie seas, armsad sõbrad, on tänasel päeval selline inimene. Te võite teda näha jalutamas Tähtvere pargis, vaatamas unistava pilguga hakirooja Toomel, Maxima supermarketis ostmas õlut ja kartulisalatit. Kes on kord näinud tema muhedat ja siirast pilku, ei suuda pahandada ka tema sõnade varjamatu kahemõttelisuse üle. Kui küsiksite temalt ta nime, vaataks ta teile otsa, naerataks, ja sõnaks siis lihtsalt: "Ma olen Margus."

See siin on lühikene - täielik kokkuvõte oleks liiga pikaks kujunenud isegi Shakespeare´i jaoks, oleks too elanud ka 160-aastaseks; ei suudaks seda ühendatud jõul ka Remarque, Mati Unt ning balzac, ehkki teame neid kõiki kui viljakaid sulemehi - kokkuvõte Marguse kaheteistkümnest vägiteost.
Andestage mulle väikesed apsud ja anakronismid. Olen vaid sündmuste tunnistaja ning aeg, see halastamatu mõrtsukas on mu mälu nii mõnegi fakti osas tuhmistanud. Nüüd elu lõpusirgel, tunnen kohustust see kõik kirja panna. Ajalugu tähendab mäletamist..

Sageli - eriti meie õhtumaa kultuuris - on võimsaimaks motivaatoriks süü. Margus, olles meeltesegaduses (loe: joobes) pidanud lapsevankrit soomusrongiks ning visanud noort ema punase küti pähe lumepalliga, tundis et ei suuda enam ühiskonda naasta. Ehkki filosoof Oras tegi talle selgeks, et selline kuritegu pole nii ränk ning sõpradele terve õhtu peenemates lokaalides välja tehes saaks see ka lunastatud ei suutnud ikka veel afektiseisundis (loe: joobes) Margus sellega leppida ning läks nõu küsima Eda ja Eduard pauksonilt, Eesti esitäheteadlaste paarilt, kes ihuüksi olid kahe nädalaga Tõravere tühermaale rajanud observatooriumi ning kakluses seljatanud õela libaastroloogi Stephen Hawkingu ning viimase superliimiga ratastooli külge liiminud.
Pauksonid nõustusid Margusega ja möönsid, et vaid üliinimlik katsumus võib tema süü lunastada. Pauksonid käskisid Margusel minna oma sugulase Mati Kaalu juurde ning täita kõik tolle soovid. Edasi lugedes näete, et Pauk-sonid tundsid hästi Mati kaalu ja teadsid, et selline jõhkard (koos Aleksei Turovskiga olid nad üüratu hulga loomi paljakäsi kinni püüdnud ning vangistusse sundinud)suudab välja mõelda käske, mis lunastavad ka suurima süü, olgu selleks või lõbusas tujus (loe:joobes)Läti vabadussamba vabadussamba vastu pissimine.

Esimese käsuna pidi Margus tapma jääkaru Franzi. Too oli jäletuma suur ja kohutav elukas, kes oli ära söönud kõik oma talitajad ning Fabio nimelise itaalia turisti. Ükski relv Franzi peale ei hakanud. Selle võimatuna tunduva ülesande täitis Margus aga õige kergesti. Ta tõmbas kahetollistest teraslehtedest puurivarvad laiali, astus puuri ning lõi Franzi rusikahoobiga surnuks. Seejärel hiivas ta tonnise laiba selga ning viis selle Tallinna raekoja ette. See tegi Mati Kaalu ettevaatlikuks ning nad leidsid Turovskiga, et edaspidi on ehk isikliku julgeoleku eesmärgil parem Margusele ülesandeid mobiiltelefoni kaudu edastada.

Teiseks käsuks pidi Margus minema Mehikoorma kanti Aravule ning tapma Vaino Vahingu nimelise kirjaniku, kes kogu küla oma joomise ja mauramisega hirmu all hoidis. Ülesande keerukus seisnes selles, et Vahing oli kogu aeg joobes ning seetõttu väga osav ja võimas ning teda kaitsesid lisaks viinale ka Mati Undi ja Evald Hermaküla vaimud. Selle ülesande lahendas Margus nii, et ei andnud kolmikule enam sakummi, misjärel Vahingu maks võistujoomisele vastu ei pidanud.

Edasi pidi Margus elusalt kinni püüdma rändava moosekandi ja veiderdaja Mart Viisitamme. Tappa poleks seda elukat olnud keeruline, ent kuna Viisitamm oli kunagine Eesti koolinoorte kaheksasaja meetri jooksu kolmas pidi Margus teda pool päeva taga ajama enne kui kätte sai. Kuri Viisitamm vangistati pärnu nimelisse linna, kus ta igal laupäeval raekoja rõdul rahvale laulma peab ning suviti igal teisel õhtul Pärnu lahel skuutriga kaks tundi number kaheksat joonistama.

Neljas ülesanne nägi ette, et Margus püüab kinni Riigikogu liikkme Jaan Kundla. Tollel elukal oli mürgine keel mis võis tappa. Margus aga meelitas Kundlat pekitükki viimase nina ees hoides talle kaks tundi järgnema,mispeale oli Loomal keel nii vesti peal, et selle sai nööriga kinni siduda.

Viies ülesanne käskis Margusel tallinna loomaaia sõnnikust puhtaks rookida. Kaal ja Turovski polnud seda tööd aastakümneid ette võtnud ning selleks ettenähtud raha eest hamburgere ja odavaid koomikseid ostnud. Margus helistas kõigepealt tuletõrjesse ning teatas, et Tallinna loomaaed põleb ning seejärel KAPOsse, et ahvipuuri juures olla märgatud kokk Zenjat. Ühelt poolt pritsimehed oma masinate ning teisalt kaitsepolitseinikud veekahuritega uhusid loomaaia kiirelt roojast puhtaks (elu toob endaga kaasa halenaljakaid Faux Pasé ning ka seekord juhtus, et kokk Zenja oli TÕEPOOLEST loomaaias ning veevool uhus ta otse Petserisse)

Kuuenda ülesandena pidi Margus ajama Kundast minema seal pesitseva Keskerakonna noortekogu, kes igal õhtul täis peaga rannal kaubasadama juures kõvasti ning valel viisil Inese "viisteist magamata ööd" laulsid. Margus teatas neile, et Sillamäel on iga õhtu Inese tasuta kontsert ja müüakse ka viiekroonist õlut ning nooleviskevõistluse võitja saab auhinnaks t-särgi ja Läti reisi. Rumalad kesknoored läksid selle triki õnge ning Kunda oligi neist prii!

Seitsmes ülesanne oli minna Luuale ja tuua sealt ära röögatumalt paks Villu Reiljan. Margus teatas prokuratuurile, et Reiljan on Sõõrumaalt miljon krooni välja petnud, mispeale võetigi peletis vahi alla.

Kaheksandaks pidi Margus saama kätte transporditöötajate ametiühingu liidri Peep Petersoni. Margus saagis Husquarna mootorsaega läbi trollide peatoitekaabli ning asja uurima tõtanud patersoni tappis vihane ja tööle hiljaks jäänud rahvahulk.

Üheksandaks pidi Margus tooma Kaalule tüdrukutebändi Vanilla Ninja parukad. Esialgu lubasid tüdrukud parukad lahkesti Margusele anda, ent õela Turovski õhutusel jäi see plaan katki. Margu stegi aga Lenna Kuurmale lapse ning ostis pärast bändi laialiminekut parukad oksjonik kolmekümne seitsme krooni eest.

Kümnendaks pidi Margus hankima Mark Soosaare maalid. Kuidas ta selle täitis pole isegi mulle teada, ent täidetud see sai, sest Uue Kunsti Muuseum Pärnus sulges oma uksed.

Üheteistkümnes ülesanne oli senistest raskeim ning ohtlikem. Ta pidi tasakaalustama riigieelarve. Margus oli hädas, sest ta ei olnud ju mingi majandusteadlane - saati siis poliitik. Margus läks Ansipi juurde ja ütles, et tema, Margus, teab kuidas Eesti majandust elavdada, las ta asendab Ansipit sada päeva. Ansip oli nõus ning saja päeva pärast oli eesti majandus palju paremas seisus. Negatiivset lisaeelarvet ei tulnud ning Rahvaliit sai Europarlamendi valimistel hävitavalt lüüa. Ent saja päeva pärast ei tahtnud Ansip enam peaministritooli tagasi, teatades, et margus võibki selle endale saada, tema parem suusatab. Siin aitas margust kavalus. ta ütles Ansipile, et on nõus, aga peab kaheks päevaks Tallinnast ära sõitma. Vanaema matustele. Lihtsameelne Ansip jäi nõusse ning Margus kadus kiiresti nelja tuule poole. Viimaste andmete kohaselt on Ansip ikka veel peaminister ning kannatab hirmsasti selle koorma all.

Ent see polnud midagi viimase ülesande kõrval. Margus pidi tõstma nii Eesti kui Läti rahva kesmist intelligentsust. Ent ka see ei peatanud meie kangelast. Ta sobitas omavahel kokku ühe Milvi nimelise Rapla vanaproua ja oma Läti sõbra Sandise lesestunud vanaisa. Milvi kolis Gulbenesse ning ülesanne saigi täidetud!

Need teod ei ole, kinnitan Teile, Margust muutnud ei uhkeks ega ülbeks. Ikka võite teda näha Toomel õndsa näoga hakirooja silmitsemas. Ikka mängib ta õhtuti oma elektrikitarril Jimi Hendrixi ja Pink Floydi vanu lugusid. Ikka libistab ta Illegaardis mingite pättide seltskonnas õlut ning mängib igal kolmapäeval bridzi.

Selline ta on. Meie aja kangelane. Muutumatu mees muutuvas maailmas. Meie ajastu ja meie endi vaikne kvintessents.