Viimne pilguheit

Olen jälle tagasi koduses Edinburghis, vihma ja tormi pealinnas (New-Orleansi ma muidugi ei arvesta). Tahan tänada koiki, kes mind 28ndal Novembril Tallinnas tervitama tulid. Ainukese madase ounana ronis Savisaar minuga koos pildi peale, pakkus mulle terekätt, nagu oleks ta jumal teab, mis jooomasemu ja siis tegi selllest meediaspektaakli, nagu ainult tema oskab. Edgar, mine perse! Ära, raisk, enam minu pildi peale tuki!

Edinburghis on elu nagu ikka. Hoolitsen, et sotlased ikka enne eestlasi valja sureksid; raske ulesanne, aga kui puhendumusega tegeleda, siis mine tea....

Uleskutse koigile: kui sellel kevadel tegime Georgiga nalja ja mangisime, nagu oleks Georg oma rattal labi Euroopa teel Eestisse, siis mingil naljakal pohjusel tekkis mul mote sama asi toepoolest ellu viia. Nagu kirjeldas mu sober Nic iirlasest autori O´Flannery raamatut "kolmas politseinik" :armastuslugu mehe ja tema jalgratta vahel! Eks nais, ma ju tean oma legendaarse laiskuse ja legendaarsete ideede kokkuporget, halastamatumat kui Huntington seda iial ette oleks suutnud kujutada. Ent akki votab Georg ikkkagi vedu ja loob kampa; ennegi on invaliidsed sportlased voimatuna naivaid kangelastegusid korda saatnud - paar naidet ainult : sellel kevadel vallutas uhe jalaga alpinistEveresti! Ja ulemineval aastal joi amputeeritud maksaga austerlane ara vaadi olut!!

Tundub, et mu teine armulugu, ehk siis Edinburgh hakkab ennast vaikselt, ent jarjekindlalt ammendama. Olen viibinud siin nuud aasta ja kaheksa kuud, tootanud, elanud, armastanud, soonud kuivatatud ploome. Koik siin elus juhtub tanu pohjusele - kindlasti oli pohjus, miks puhkisin Eesti tolmu jalgadelt, ent varsti hakkab katte joudma aeg pakkida kotid tagasi koju soiduks.

Ent mitte veel! Enne kui naete mind Eestimaa heledatel nurmedel kitsena kalpsamas kavatsen votta Shotimaast viiimast! Ent uhte tean kindlasti - ei ole paremat paika kui Eesti vaikesetele punapaistele McOrastele uleskasvamiseks!

PS: tanan koiki, kes mu Eestisviibimise monusaks tegid!