Elus!

Suvi Edinburghis on umbes sama, mis Lenin Poolas. Kui on erakordselt soe ilm void tänavale spatseerima minna luhikeste varrukatega särgiga. Kui on keskmine ilm tuleb sellele lisada jakk ja kui on sitt ilm, siis on moistlik koju jääda. Kui ma nuud motlema hakkan, siis kehtib eelpoolöeldu ka kevade ja sugise kohta ja kui natuke katsevea limiiti suurendada, siis ma ei näe pohjusmottelist takistust laiendada seda ka talvele.
Täna on T-särgi ilm, mis tähendab muuhulgas ka seda, et 60 protsenti Edinburghi töötavast elanikkonnast (umbes 85-90 protsenti tööealisest kontingendist elavad minu poolt makstavate maksude eest saadavast abirahast ja tasuta korterites) jäävad ootamatult haigeks ja ei saa tööle minna. See on selline naljakas haigus. Ehk on toesti isegi mingeid gripi sumptomeid näha, natuke jooksvat, annus alkoholismi, ent eelkoige siiski mingit naljakat segu epilepsiast ja vaimuhaigusest. Sotlased ajavad endal särgi seljast ja päevitavad otse autodevoolu korval (hea et mitte keskel) peatänava ääres. Ummistavad välikohvikud (oigemini kortside poolt ukse taha tostetud lauad) ja arutavad, mis viimases East-endersite osas juhtus.

Tegelikult täidab minu tänane postitus siiski hoopis teist eesmärki. Koguni kolme.
1. Enamus juuni alguses enne puhkusele minekut postitatust oli kirjanduslik liialdus, et mitte öelda lausvale. Veelgi enam - ma ei häbene teragi!
2. Miljunäärid ei ole surnud! ma kavatsen viia selle blogi täiesti uuele (aja)kirjanduslikule tasemele. Teavitada eestlasi kodumaal ja voorsil uusimatest kultuurisundmustest laias maailmas. Pustolreporteerida sojakolletest. Kirjanduskriitiliselt spekuleerida Goethe suufilise ja Hemingway sugeliste ule. Laimata riigitegelasi nii siit- kui sealtpoolt raudset eesriiet (see on tommatud easter roadi ja London roadi vahele, umbes nagu kuivama pandud saunalina voi siis teatrikardin), valetada, vassida ja kui aega ule jaab siis teha ka muid asju!
3. Olen ma joudnud järeldusele, pigem siiski aga arusaamale, et eestlastel on käitumishälbed. Eriti eestlastel välismaal. Ma saan veel aru, et enamuse eestlaste sonavarast puuduvad sonad: tänan, palun, tere, nägemiseni, aitäh; rääkimata huvi tundmisest teise inimese käekäigu kohta. See on midagi, mis tuleneb meie ajalooolisest ja klimaatilisest keskkonnast. Aga peale selle kipuvad nad ka hirmsasti laiama ja koigist koige targemad olema. Sedasi.

Ja lisaks koigele muule loodan, et Georg, kes suutis miljoni enne mind kokku kraapida ja nuud eestis rantjee-elu elab ja ringi laiutab, ausaid inimesi tuutab, memuaare kirjutab, tuult tallab ja olut joob leiab kah aega, et hoida koiki kursis Eestis toimuvaga. Pakun välja, et Georg voiks hakata kirjutama kolumni "Neljapäev Georgiga" kus ta hiilgavalt analuusiks tänapäeva Eesti uhiskonna kitsaskohti ja valupunkte, täiendades hävitavat kriitikat åhiskonnategelaste aadressil vaimukate korvalepoigete- ja vordlustega ekspatriaadiaastatel kogetu-nähtuga.