Viljandi, revisited

Tuli meelde selline lugu Viljandi Folgilt, aastast ehk 2000?!

Ma olin siis veel noorem ja ilusam kui praegu!

Eks õlut oli ka joodud juba omajagu. Eriti omajagu oli seda joonud hea kursavend Mark. Asutasime endid Vabalavalt Päeva Telki minema. Esinejaks seal hoogsat ja toredat Balkani-Juudi folki puhuv Rootsi grupp Tummel.

Mark teeb vasaku silma lahti ja uurib, kuhu minnakse ja mida seal teha plaanitakse. Seletuse, et esineb Tummel peale, tegi ta lahti ka oma parema silma, ajas kogu oma pika kere maast lahti ja teatas, et liitub. Olgu nii.

Paar sammu astutud, uurib ta uuesti, et oot, kuhu me läheme, ja mida me seal teeme. Saadeks vastuse, et läheme Päevatelki Tummelit kuulama, noogutas ta asjatundlikult. Selge-selge.

Mõne minuti pärast - ja eks õlut oli tõesti joodud omajagu - pärib mees jälle, et keda me siis õigupoolest kuulama läheme?!

Olles juba kannatusest veidi maha jätnud sõnan, et Tumm-Tummelit kuulama. Selgituseks lisasin, veel, et see on nagu Sal-Saller ja Bas-Baskin, mõistad, sõber.
Mõistis küll, ent pidas vajalikuks veel vähemalt ühe korra üle küsida.

Lõpuks jõudsime esinemispaika, sättisime endid üsna lava ette, korkisime ühe õllegi lahti. Mark aga pöördub meie kõrval seisnud toreda, keskealise, ja end kenasti folgirüüsse riietanud proua poole ja uurib, et ega too ei tea, kas Ita Ever kah üles astub. Ta nimelt olevat viimase suur austaja!