Eesti kirjanduse suurkujud - Anton Hansen Tammsaare I osa
Alustan siin mahukat artikliteseeriat Eesti kirjanduse käilakujudest. Ilmselt pole üllatus, et esimesena seisab selles väärikas nimekirjas Anton Hansen Tammsaare. Eestlaste ja eestluse mõtestaja, suur mees väikeses kehas.
Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878. aastal Albu vallas mõisa talli sõimes. Õige pea saabusid tulevast suurmeest sõime juurde tervitama Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt ning Johann Voldemar Jannsen. Kreutzwaldil oli kingituseks kaasas suitsuvorsti, majoraani, koirohtu ja kanget novembriõlut. Jakob Hurt asetas sõime Eesti Rahva Ennemuistsete Juttude teise trüki ning papa Jannsen Postimehe värske numbri. Kummardanud kolm korda sügavalt Jaak Mae omakandimehe ees, nii et Hurdal selg paigast läks ning lugenud koos ette Kalevipoja kolm esimest peatükki oli tarkadel aeg lahkuda.
Tammsaare anded paistsid välja juba varakult ja kaugele. Saanud napilt kolmeaastaseks murdis kirjatsura ennast sõimest välja ning tappis rusikahoobiga Albu mõisniku hobuse ning suundus mära turjal kandes Sääsküla koolimaja poole, kus tal oli määratud astuda esimesed sammud ametlikul haridusteel.
Peale Sääsküla kooli mahapõletamist suundus noor Anton edasist tarkust nõutama Prümli vallakooli ning seejärel Väike-Maarja kihelkonnakooli, kus toonase tuntud kirjamehe Jakob Tamme valvsa pilgu all kirjutas poiss oma esimesed luuletused. - Tuntumad neist ehk Luuletus Nõukogude Passist, Laena kannelt, Vargamäe ja Pätiorg jt.
Keskhariduse omandas Tammsaare Tartus Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetamise järel suundus Alma Materisse õigusteadust tudeerima. Kirjandusringkondades juba veidi tähelepanu pälvinud Tammsaarele püstitati 1905. aastal ka esimene ausammas. Ausammas asus Kassitoome nõlval, praeguse EPA-klubi aias ning püstitajaks oli Anton Hannsen Tammsaare ise. Kuna toona tohtis ausambaid püstitada vaid tsaari enda loa alusel, ei lastud sambaksel kaua Dorpati linnaruumi kaunistada. See võeti maha, saadeti hobuvankril Peterburgi, kus see Nikolai II ihukunstniku Svjatoslav Roerichu poolt Pjotr Stolõpini kujuks ümber disainiti. Tammsaarele oli määratud oma monumendid saada, ent mitte veel.
Noore Antoni ülikooliõpingud katkestas ...ühes majast hangitud tuberkuloos, misjärel suundus kirjanik Koitjärvele venna juurde. Üheskoos peeti keegliklubi ning juhiti isetegevuslikku näiteklubi "Vennad Nietzches", kuna just viimatinimetatud filosoof oli Tammsaare toonaseks eeskujuks ja mõjutajaks. 1998. aastal Kodavere kiriku tornikiivrist leitud Tõe ja Õiguse algversioonis kujutatakse Andres Paasi über-realismi mõjutustel kolmemeetrise hiiglasena, kes raiub vaenlasi adraga ning kõnnib läbi Peipsi järve.
Koitjärvel valmisid ka esimesed tõsiseltvõetavad kirjanduslikud õnnestumised, nagu Kärbeste Jumal, Maa Õnnistus, Kaks paari vs Mastirida jt. Koos kasvava tunnustusega, ilmnesid kahjuks ka Tammsaare iseloomu varjuküljed. Ta sundis venda oma sokke pesema ning naeris tihti totakalt, teades suurepäraselt, kuidas see teisi inimesi häirib. Ent vale oleks meie väikese rahva suurmeest kujutada vaid õela despoodina. Ta aitas meeleldi naisi käima peale ning ei puudunud üheltki rahvakogunemiselt, kus oli teada, et õlut antakse. Tihti laskis ta sellistel kogunesmistel kõlada ka oma lauluhäälel ning viiulikäel. Viimase oskuse oli ta omandanud aastaid varem rännates Euroopas muusik Vitalise, tolle kolme koera ning väikese ahviga. Toonased seiklused ning läbielamised on kirja pandud reisiraamatuks "Perekonnata" Hector Maloti Poolt (eestikeelne tõlge Immanuel Pau).
Kuna kirjanikuleib pole Eestis olnud kunagi pikk, ega magus, teenis Tammsaare lisaraha kirjutades Eesti päevalehtedele joonealuseid. Ühe sellise kirjatöö toimetusse viimisel sai teoks ka Tammsaare ja tema vaimse mentori Jannseni taaskohtumine. Toonane Postimehe jooksupoiss Jaan Tõnisson oli selle kohtumise pealtnägijaks ning kirjeldas seda hiljem liigutatult. Jannsen küsis Tammsaarelt, et kuidas läheb, poiss? Mille peale viimane vastas meeleliigutusest väriseva häälega: tänan, hästi.
1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning suundus vabakutselise kirjanikuna Tallinnase. 1921. aastal ilmus ka tema esimene tõeline läbimudeteos Juudit, sellele järgnesid Henry III, Palju kära eimillestki, Figaro pulm, Juudit II - israeliitide kättemaks ning Figaro lahutus.
Samasse perioodi jääb ka Tammsaare abiellumine Käthe Weltmaniga ning tütar Riita sünd.
Järgmises osas räägin teile aga Tammsaare Pariisi-perioodist ning elust Kuuba raketikriisi-, tema enda abielukriisi ajal ning teda siiamaani kirjanikuna defineerivatest teostest Kuristik Rukkis, Mina, Aksel ja Jaak ning Saatanlikud värsid.
Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878. aastal Albu vallas mõisa talli sõimes. Õige pea saabusid tulevast suurmeest sõime juurde tervitama Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt ning Johann Voldemar Jannsen. Kreutzwaldil oli kingituseks kaasas suitsuvorsti, majoraani, koirohtu ja kanget novembriõlut. Jakob Hurt asetas sõime Eesti Rahva Ennemuistsete Juttude teise trüki ning papa Jannsen Postimehe värske numbri. Kummardanud kolm korda sügavalt Jaak Mae omakandimehe ees, nii et Hurdal selg paigast läks ning lugenud koos ette Kalevipoja kolm esimest peatükki oli tarkadel aeg lahkuda.
Tammsaare anded paistsid välja juba varakult ja kaugele. Saanud napilt kolmeaastaseks murdis kirjatsura ennast sõimest välja ning tappis rusikahoobiga Albu mõisniku hobuse ning suundus mära turjal kandes Sääsküla koolimaja poole, kus tal oli määratud astuda esimesed sammud ametlikul haridusteel.
Peale Sääsküla kooli mahapõletamist suundus noor Anton edasist tarkust nõutama Prümli vallakooli ning seejärel Väike-Maarja kihelkonnakooli, kus toonase tuntud kirjamehe Jakob Tamme valvsa pilgu all kirjutas poiss oma esimesed luuletused. - Tuntumad neist ehk Luuletus Nõukogude Passist, Laena kannelt, Vargamäe ja Pätiorg jt.
Keskhariduse omandas Tammsaare Tartus Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetamise järel suundus Alma Materisse õigusteadust tudeerima. Kirjandusringkondades juba veidi tähelepanu pälvinud Tammsaarele püstitati 1905. aastal ka esimene ausammas. Ausammas asus Kassitoome nõlval, praeguse EPA-klubi aias ning püstitajaks oli Anton Hannsen Tammsaare ise. Kuna toona tohtis ausambaid püstitada vaid tsaari enda loa alusel, ei lastud sambaksel kaua Dorpati linnaruumi kaunistada. See võeti maha, saadeti hobuvankril Peterburgi, kus see Nikolai II ihukunstniku Svjatoslav Roerichu poolt Pjotr Stolõpini kujuks ümber disainiti. Tammsaarele oli määratud oma monumendid saada, ent mitte veel.
Noore Antoni ülikooliõpingud katkestas ...ühes majast hangitud tuberkuloos, misjärel suundus kirjanik Koitjärvele venna juurde. Üheskoos peeti keegliklubi ning juhiti isetegevuslikku näiteklubi "Vennad Nietzches", kuna just viimatinimetatud filosoof oli Tammsaare toonaseks eeskujuks ja mõjutajaks. 1998. aastal Kodavere kiriku tornikiivrist leitud Tõe ja Õiguse algversioonis kujutatakse Andres Paasi über-realismi mõjutustel kolmemeetrise hiiglasena, kes raiub vaenlasi adraga ning kõnnib läbi Peipsi järve.
Koitjärvel valmisid ka esimesed tõsiseltvõetavad kirjanduslikud õnnestumised, nagu Kärbeste Jumal, Maa Õnnistus, Kaks paari vs Mastirida jt. Koos kasvava tunnustusega, ilmnesid kahjuks ka Tammsaare iseloomu varjuküljed. Ta sundis venda oma sokke pesema ning naeris tihti totakalt, teades suurepäraselt, kuidas see teisi inimesi häirib. Ent vale oleks meie väikese rahva suurmeest kujutada vaid õela despoodina. Ta aitas meeleldi naisi käima peale ning ei puudunud üheltki rahvakogunemiselt, kus oli teada, et õlut antakse. Tihti laskis ta sellistel kogunesmistel kõlada ka oma lauluhäälel ning viiulikäel. Viimase oskuse oli ta omandanud aastaid varem rännates Euroopas muusik Vitalise, tolle kolme koera ning väikese ahviga. Toonased seiklused ning läbielamised on kirja pandud reisiraamatuks "Perekonnata" Hector Maloti Poolt (eestikeelne tõlge Immanuel Pau).
Kuna kirjanikuleib pole Eestis olnud kunagi pikk, ega magus, teenis Tammsaare lisaraha kirjutades Eesti päevalehtedele joonealuseid. Ühe sellise kirjatöö toimetusse viimisel sai teoks ka Tammsaare ja tema vaimse mentori Jannseni taaskohtumine. Toonane Postimehe jooksupoiss Jaan Tõnisson oli selle kohtumise pealtnägijaks ning kirjeldas seda hiljem liigutatult. Jannsen küsis Tammsaarelt, et kuidas läheb, poiss? Mille peale viimane vastas meeleliigutusest väriseva häälega: tänan, hästi.
1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning suundus vabakutselise kirjanikuna Tallinnase. 1921. aastal ilmus ka tema esimene tõeline läbimudeteos Juudit, sellele järgnesid Henry III, Palju kära eimillestki, Figaro pulm, Juudit II - israeliitide kättemaks ning Figaro lahutus.
Samasse perioodi jääb ka Tammsaare abiellumine Käthe Weltmaniga ning tütar Riita sünd.
Järgmises osas räägin teile aga Tammsaare Pariisi-perioodist ning elust Kuuba raketikriisi-, tema enda abielukriisi ajal ning teda siiamaani kirjanikuna defineerivatest teostest Kuristik Rukkis, Mina, Aksel ja Jaak ning Saatanlikud värsid.
Universumi Direktor @ 15:22
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Home