Nüüd, nädal aega hiljem võin juba 94 protsendilise kindlusega öelda, et ma jään elama. Mitte igavesti muidugi - kunagi pean ka mina minema, vaid praegu. Nagu Marthin Luthergi, siin (ja praegu) ma seisan ja teisiti ma ei saa, aidaku mind jumal, aamen!! Ja ellu jään sellepärast, tänan küsimast, et mu vigastused on peaaegu täielikult paranenud!

Nädala eest olime Georgiga mõlemad endile mõned vabad päevad kübarast välja tõmmanud ja laupäeva hommikul ilusas päikesepaistes asusimegi nagu rüütlid "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" ratastele, et sõita Glasgowsse. Päike säras, linnud laulsid, inimesed olid lahked ja kanal, mille kallast mööda rada Glasgow poole vonkles levitas magusat raipehaisu. Kõik oli ilus, kuni ühe silla alt läbi sõites meie kohusetundlikult kelli tilistasime, et sealpoololijaid meie saabumisest teavitada, ent silla alla sööstes vaatas mulle üle lenkstangide ikkagi vastu rumal lapsenägu!!! Mina lastele põhimõtteliselt rattaga otsa ei sõida, nii et selle asemel tuli oma kube ära äestada. Aga mu hääl on juba jämedam ja arvatavasti saaksin ma soovi ja võimaluse korral ikkagi ka järeltulijaid.

Glasgow, muide, tänan küsimast, imeb täiega!!