Georg on kadunud!
Georg palus mul aasta tagasi toimunud sündmustest kõneleda. Mõned asjad on selle ajaga küll meelest läinud - mul ju haugi meelespidamine-, ent proovin siis mäluvankril veereda lasta.
Esmaspäev, 18. aprill 2005. Olin juba tubli 40 minutit enne bussi väljumist Tartu maaliinide bussijaamas; olid ka bussid, päike ja mahe tuuleõhk, ent mida polnud, oli Georg. Viimaks hakkas ta punane nokats siiski kaubamaja poolt paistma. Jooksin talle vastu ja sikutasin ta kättpidi bussijaama. "Noh! Sõidame!" teatasin talle.
"Jah, sõidame, muidugi sõidame," teatas Georg tehtud reipusega, "aga ma pean enne tualetis ära käima". On mind ennegi proovitud selle trikiga tillist tõmmata - olin Georgil hoovipeal peldikuakna taga vastas, nii et kohe kui ta hüppas ja jooksu tahtis pista olin tal sääres kinni. "Pole midagi Georg, tee rikkusele ja õnnele peabki okkaline olema!" teadustasin elutargalt ja tirisin vastupunniva noorsandi Riia bussi.
Riias proovis Georg veel mitut puhku jänesehaakide ja hülge mölaga plehku pista, aga mind, vana maailmarändurit juba nii lihtsasti külma seapekki saagima ei pane! Teipisin Georgi kinni ja pistsin koos kohvritega lennuki pagasiruumi ja käskisin tursketel turvameestel teda mitte enne Londoni Stansteadi lennujaama välja lasta.
Inglismaal puhuv vabaduse ja jõukuse tuul mõjus Georgile aga sedavõrd julgustavalt, et endisest argpüksist polnud midagi järel; kõndis mul igal pool vapralt sabas ja muudkui uuris: "millal me esimese miljoni teenime? Kas sa näed seda paksu mutti, kes seal kohvriga maadleb?! Mis sa arvad kui ma lähen talle appi, kas ta viskab mulle kümme naela?!" Ja nii muudkui edasi. Paar päeva proovisin sedasi Londonis meile mõlemale eluaset ja ninaesist hankida, aga kui ta oli oma loba ja üliagarusega meid mõlemat mitu korda eluohtlikku situatsiooni vedanud, leidsin, et aitab suurlinnast küll, selle poisi õige koht on Edinburghi linnas Sotimaal. Esiteks sellepärast, et sotlased on sellised veidi kohtlased ja ei saa nii ehk nii aru, mis toimub ja teiseks, olin kuulnud, mõjub maaõhk noorele organismile rahustavalt ning toniseerivalt! Mõeldud, tehtud!
Aga sellest, kuidas me Edinburghi linna jõudsime ja mis edasi sai, küsige Georgilt!
Mihkel
Esmaspäev, 18. aprill 2005. Olin juba tubli 40 minutit enne bussi väljumist Tartu maaliinide bussijaamas; olid ka bussid, päike ja mahe tuuleõhk, ent mida polnud, oli Georg. Viimaks hakkas ta punane nokats siiski kaubamaja poolt paistma. Jooksin talle vastu ja sikutasin ta kättpidi bussijaama. "Noh! Sõidame!" teatasin talle.
"Jah, sõidame, muidugi sõidame," teatas Georg tehtud reipusega, "aga ma pean enne tualetis ära käima". On mind ennegi proovitud selle trikiga tillist tõmmata - olin Georgil hoovipeal peldikuakna taga vastas, nii et kohe kui ta hüppas ja jooksu tahtis pista olin tal sääres kinni. "Pole midagi Georg, tee rikkusele ja õnnele peabki okkaline olema!" teadustasin elutargalt ja tirisin vastupunniva noorsandi Riia bussi.
Riias proovis Georg veel mitut puhku jänesehaakide ja hülge mölaga plehku pista, aga mind, vana maailmarändurit juba nii lihtsasti külma seapekki saagima ei pane! Teipisin Georgi kinni ja pistsin koos kohvritega lennuki pagasiruumi ja käskisin tursketel turvameestel teda mitte enne Londoni Stansteadi lennujaama välja lasta.
Inglismaal puhuv vabaduse ja jõukuse tuul mõjus Georgile aga sedavõrd julgustavalt, et endisest argpüksist polnud midagi järel; kõndis mul igal pool vapralt sabas ja muudkui uuris: "millal me esimese miljoni teenime? Kas sa näed seda paksu mutti, kes seal kohvriga maadleb?! Mis sa arvad kui ma lähen talle appi, kas ta viskab mulle kümme naela?!" Ja nii muudkui edasi. Paar päeva proovisin sedasi Londonis meile mõlemale eluaset ja ninaesist hankida, aga kui ta oli oma loba ja üliagarusega meid mõlemat mitu korda eluohtlikku situatsiooni vedanud, leidsin, et aitab suurlinnast küll, selle poisi õige koht on Edinburghi linnas Sotimaal. Esiteks sellepärast, et sotlased on sellised veidi kohtlased ja ei saa nii ehk nii aru, mis toimub ja teiseks, olin kuulnud, mõjub maaõhk noorele organismile rahustavalt ning toniseerivalt! Mõeldud, tehtud!
Aga sellest, kuidas me Edinburghi linna jõudsime ja mis edasi sai, küsige Georgilt!
Mihkel
Universumi Direktor @ 05:05
1 Kommentaarid:
Kas koduigatsus juba ei piina? Meil siin Eestis on naised ilusamad ja õlu odavam. Ilmad kah juba päris soojad.
Postita kommentaar
<< Home