Losing my religion...

Einoh, Edinburgh' linna jõudsime bussiga. Seniajani on see minu jaoks aga väike müstika, kuna mind äratati üles alles siis, kui me juba bussijaamas olime. Nii et kuidas me sisse saime või kustpoolt tulime, ärge minu käest küsige. Esimestel päevadel esines seetõttu ka orienteerumisega väikseid probleeme.

Edinburgh't võib aga laias laastus Tallinnaga võrrelda -- elanikke siin küll ca 60 tuh rohkem kui Tallinnas aga mõlemad laiuvad lahe lõunakaldal ning kui linnaplaani horisontaalis peegeldada, võiks Ülemiste järve koha peale asetada Arthur's Seat'i. See siis aitas mul orienteerumise paika saada.

Täna käisin kuskil ca Haabneeme kandis -- Seton Sands siis. Seal vinge karavanipark -- karavanid 12x37 jalga -- rohkem nagu ratastel majad. Ma küll ei kujuta ette, kuidas sellisega ringi sõita saaks. Ja ega ei sõidetagi, elatakse paikselt. Ja mitte vaeselt. Kõik kena puhas ja viisakad autod karavanide vahele rohelisele niidetud murule pargitud. Mõned isegi taksod.

Üllataval kombel on aga reedeõhtused tänavad äärelinnades üsna tühjad. Suminat-sebimist leidub vaid take out'ide esistel ning kõrtsides, rannapromenaad suisa maha jäetud, isegi Portobellos (Pirita), kus tunnise istumise jooksul ainult kaks koeraomanikku mööda lonkis. Ja ilm oli seejuures lihtsalt suurepärane -- soe ja tuulevaikne, vaikne merekohin.

Mõne tunni pärast aga algame oma rattaretke Glasgow'sse.