Küsimustele vastab Maire Aunaste

Kui mõned nädalad tagasi oli minu vestluskaaslaseks Eesti ajalooteaduse grand old man Hillar Palamets, siis sedapuhku võin Teid rõõmustada intervjuuga Eesti teleajakirjanduse raudse leedi Maire Aunastega. Kireva elusaatusega daamiga kohtusime ühes Tartu kesklinna avalikus asutuses. Vaatamata kõrgele eale oli proua Aunaste ilmselgelt tippvormis, flirtides umbes kaheksateistkümneaastase baarmäniga ning kallates käekotist võeetud - ja siis sinna jälle kadunud, et uuesti ilmuda - pudelist kohvi sisse kanget alkohoolset jooki.

Proua Aunaste, öelge palun, millal jõudsite vankumatule otsusele saada ajakirjanikuks?

Tegelikult ei plaaninud ma üldse ajakirjanikuks saada. Enda meelest olin ma hoopis veterinaaria sisseastumiseksamitel. Eks ma olin üllatunud küll kui Juhan Peegel palus mul tutvustada oma seniseid ajakirjanduslikke katsetusi, aga mul oli kaasas üks luuletus leevikesest, mis oli kunagi kooli ajalehes ilmunud ja peale selle esitasin enda omana valmi "Kui Päitsik puskis Punikut" ja nii see läkski. Tegelikult sain ma alles kolmandal kursusel aru, et tegu oli ajakirjandusosakonnaga, aga selle aja peale oli juba hilja ja nii ma mõtlesingi, et ah, olgu peale, kui ajakirjanik, siis ajakirjanik.

Aga rääkige palun, kuidas jõudite maakonnalehe Lääne Kalur juurest riigitelevisiooni?

Noh, see oli niimoodi, et ma olin parajasti ETV stuudios tegemas intervjuud kadunud Mati Talvikuga kui Pant tormas sisse ja ütles mulle, et mis sa passid siin, sa oled kahekümne sekundi pärast eetris ja lükkas mu mingi kardina vahelt kuskile ruumi sisse. Eks ta ajas mind Marite Kallasmaaga segamini, aga siis ei olnud enam midagi teha.
See oli mingi tobe formaat ka, mingid tibid olid seal ja mingi jorss esitas neile rumalaid küsimusi ja siis valis kõige koledama eide ja läks sellega kuskile reisile.
Ainuke tore asi oli et Lauri Saatpalu luges seal kokkuvõtlikku teksti. Lauri sattus saatesse umbes samamoodi, nagu minagi. Tema oli seal parajasti Pantokraatoriga lugu salvestamas kui Pant sisse tormas ja ta mikrofoni taha teksti lugema kupatas.
Pant oli nii lühinägelik, et tegi vahet ainult sellel, kas tema ees oli mees või naine ja seda ka peamiselt näpuga katsudes. Samamoodi juhuse läbi saatis ta lavale Reet Oja Hommikutelevisioonis ja Raul Rebase spordisaates ja kadunud Helar Osila ja Anu Sääritsa, kes olid siis alles kuuendas klassis ja tulnud laste matemaatikavõistluse "Nuputa" lindistusele. Sääritsal siis ju tisse polnud veel, ja omavahel öeldes, ega tal neid praegugi pole, aga Pant arvas, et tegu on Toomas Uba ja Tarvo Villomanniga ja saatis nad joonelt olümpia kaugushüpet kommenteerima....

Aunaste kohmitseb jälle käekoti kallal, võtab kohvikruusist mehise lonksu ning jätkab:
Aga siis suri Pant ära ja Toomas Lepal, kellel oli kah nägemisega probleeme, aga kes kandis kahtesid tugevaid prille teineteise peal, sai asjadest vähemalt niipalju aru, et mina ei ole Marite Kallasmaa, ja kupatas mu kohe telest minema. Ma ei teadnudki kohe mida teha. Mõtlesin, et kes siin Eestis ikka mind vajab. Kaalusin isegi enesetappu, kui ühel päeval tuli minu juurde - käisin ikka vanast harjumusest ETV sööklas kapsasuppi söömas - kadunud Ilmar Raag ja ütles, et tal oleks mulle üks ots pakkkuda. Ameerikasse.
Mina küsisin, et mis ots see selline on ja tema rääkis mulle pikalt-laialt midagi intervjuust ametiühingutegelase Jimmy Hoffaga. Ja keelitas ja meelitas ja lubas ikka ränka pappi selle eest maksta. Ütles, et mul on sobiv profiil selleks. Ma jäin siis nõusse. Lennujaamas mind teele saates andis ta mulle veel mingi pakikese kaasa ja käskis selle JFK lennujaamas oma sõbrale anda. Oli mingi mustanahaline laulja, selline. Too pidi mulle siis intervjuu eest ettemaksu kätte andma. Lihtsalt teene, ütles ta...
Igal juhul ei näinud ma ei raha, ega Jimmy Hoffat. See neegripoiss võttis selle paki ja minu süütuse ja nii ma siis olingi seal lennujaamasüksi ja rahata ja kuulsn ainult inimese naeru ja mõnitusi kui ma oma maavillase aktsendiga uurisin, et kust ma võiks härra Hoffa leida. Tead, tegelikult on ju see film "Lennujaam" minu mälestuste põhjal kirjutatud. Tead küll, see kadunud Tom Hanksiga. Mina plaanisin neid just avaldada kui Ilmar Raag tuli jälle minu juurde ja ütles, et tal on Hollywoodis sõpru ja Meryl Streep oleks raudselt nõus peaosa tegema. No ta lubas mulle ikka miljoneid, aga tuli välja et jälle sain petta.
Lennujaamas elasin ma tegelikult koristaja kapis. see oli selline pisike ruum, kus hoiti moppe ja ämbreid. Mul oli seal madrats ja tekk ja millalgi teisel nädalal leidsin ma maast võileivaautomaadi võtme, nii et söögiga oli kah nagu muretu. Seal harjakapis ma siis elasin kaks aastat. Ilus aeg oli, tegelikult. Ega ma vist oleksin tänase päevani seal, aga ühel päeval kui ma olin parajasti jalutamas tuli mingi moslemi sheik ja kupatas mu lennukile. No mul oli mingi koristaja hõlst seljas ja vana pesulapp ümber pea keeratud, eks ta mind siis ühe oma naisega segi ajas. Meid oli seal lennuki peal oma kolmkümmend tükki. Naisi, ma mõtlen. Ega seal päris moslemeid eriti polnudki. sheik oli minuga sarnaselt sinna igasuguseid karvaseid ja sulelisi kokku korjanud. Seal oli üks Poola naisminister ja kadunud Paula Abdul ja mingi naisõiguslaste grupp ja...., igal juhul tegin ma Londonis maandumise järel kohe sääred. Heathrows proovisin kah ennast esialgu koristaja kappi sisse seada, aga seal oli juba üks tige mutt Yleisiraadiost eest ja too peksis mu minema. Ei teagi, mis oleks saanud, aga mu vana kursavend Tiit Pruuli oli parajasti paadiga ümbermaailmareisil, tundis mu tänaval ära. Esialgu viis ta mind oma jahiga Amsterdami ja ostis sealt bussipileti Eestisse. Nii et olingi kodus tagasi.

Kuidas sul Eesti ellu sissesulamine läks?

No ikka oli raske alguses. Tööd mul polnud. Elasin ema juures. Korra suvel käisin kuskil Rakvere kandis maasikaid rohimas, aga selle eest sai ainulut niipalju, et tagasi sõita ja kaks vanakest osta. Vahepeal proovisin taskuvargusega kätt. See tuli mul päris hästi välja, aga siis ühel päeval kui ma parajasti kätt ühe ilusa, kalli talvemantli taskust rahakotiga välja tõmbasin, haaras tasku omanik mul käest kinni.
Mõtlesin, et nüüd on kõik, nüüd panevad mu kinni, aga läks kuidagi hoopi teisiti jälle. Tuli välja, et see, kes mu kinni nabis oli kadunud Urmas Reitelmann, kes selle asemel, et mind politseisse anda, pakkus välja, et kuna mina maailma pahupoolega nii hästi kursis olen, võiksin hakata krimisaadet tegema. Ühesõnaga tagasi telesse! Saate pealkiri oli muidugi igav - "Meie" ja formaat puhas rämps - mina istun stuudios ja rehabiliteerin kurjategijaid, aga see on ikkagi televisioon, mõistad!

Maire on selle ajaga pudeli pea tühjaks joonud. Tema artiklatsioon on endiselt laitmatu, tema käitumine ja olek ei reeda vähimatki joodud alkoholi.

Maire, millised on Teie edasised plaanid?

Mul on tegelikult üks väga põnev asi käsil. Ükspäev tuli minu juurde kadunud Ilmar Raag, küsis, et ega ma tema peale enam pahane ei ole, ja ütles et tal olleks minu kaliibriga, maailma näinud ajakirjandusässale üks tööots. See on teataval määral ETV ilmateatega seotud, kuna kadunud Ilma Peep.....


Palun kõigil lugejail mõista, et minu vestluskaaslaseks olnud teleajakirjanik Maire Aunaste ei ole see Maire Aunaste, keda olete ehk harjunud igapäevaselt ekraanil nägema. See on hoopis üks teine teleajakirjanik Maire Aunaste.