Milline õhtu

Raul oli just hetk tagasi avanud silmad, kui helises telefon. "Halloo?" suundusid toru poole pisut kärisevad häälelained, millest õhkus kerget väsimust.

"Moiks, kuuled vä? Illikas võitis lotoga milli! Türa, kuul pähe! Me võtame su peale! Allo, kuuled vä? Türa, aja ennast välja, ma tellin sulle takso ette!"

Päike paistab, ilm on (suhteliselt) soe (talvega võrreldes). Õhus on tunda tärkava botaania tungi valguse poole. Paljut sa, hing, veel ihaldad?

Oi, paljut, vastaksin ise just nüüdsama kõlanud küsimusele! Kui täpne olla, siis isegi väga paljut! Ja kui mitte isegi rohkematki, kui väga paljut!

Rannikuäärne palkmaja kadastikus, jaht tosinajaole pardalolijale, mõnemeetrise raadiusega betoonsõõr lahmaka valge H-tähega keskel -- need on vaid paar tera liiva, mis soovide kõrbest esmalt silma pühivad.

Aga kuidas kasvõi nimetatugi realiseerida? Ise seda oma kahe valge käekesega valmis ei ehita, firmades on aga samas järjekorrad kuude pikkused!

Katsu endale saada homseks kööki tellimusmööbel või siis garaažigi ette asfaltbetoon! Sellisele soovile vastatakse sulle vaid amüsantse irvega nagu sa oleks Paldiski maanteelt ära karanu, kes üritab Koorti kitse rasestada.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan, võite küsida. Hea küsimus, vastaksin, kui küsiksitegi. Selle jutuga tahan ma öelda, et Eestis on sel kaunil 2007. aastal tõsine tööjõupuudus.

Sa ei pea enam osteldes mõtlema, kas ühe või teise eseme või toiduse enesele lubamine oleks kuu eelarvele liigseks lisakoormaks, küll aga pead arvestama sind kassades ootavate järjekordadega, mis kiirel lõunatunnil võivad sult röövida head paarkümmend minutit.

Seega -- Kalevid, kaugel ja lähemal, tulge ometi koju! Tööle!

PS. Jakobi 27 on ülikõbusaks kõpitsetud.