Järjekordne töönädal läbi... jälle...

Nigu niuhti! Ei pannud tähelegi. Väga raske ei olnud. Alkoholi pea-aegu ei tarbinudki. Raha lihtsalt polnud selle jaoks...

Teisipäeval tööle minnes läks poolel teel tagumise ratta kumm puru. Et kuu ja kaks nädalat tagasi oli pätt paranduskomplektid ära varastanud, panin alla katkise varukummi, lootuses, et selle auk on pisem ja jõuan enam-vähem kohale. Vähemalt korraks sai loll lohutust...

Tööle jõudsin pool tundi hiljem ja tühja tagakummiga... mis oli tühi olnud juba pea alates hetkest, mil ta alla sai. Probleemi õnneks ei tulnud, kuna sel nädalal oli mu ülesandeks olla reliever - jalutad mööda tehast ringi ja koputad teistele õlale, et that's your ten või you've been out? või siis want some extra?.

Mõned töökaaslased on aga maru abivalmid ja hakkavad kohe kinni sellest, mida ütled... Üks organiseeris mulle kummi parandamise, mille viis läbi omakorda abivalmis kahveltõstukijuht Angela. Parandatud kummi panin esiratta alla ja tõstsin eest terve kõrgrõhulohvi taha, kus too paar miili enne kojujõudmist alla andis.

Õhtul tegin Meelise pildiga kuukaardiga kiire käigu Asda'sse ja ostsin paranduskomplekti ja lisalohvi. Just enne magamaminekut läks aga vaikse sisinaga tühjaks Angela parandatud esikumm ja keset ööd rebis uus lohv puruks tagumise välikummi ja võttis vaevaks pauguga lõhkeda.

Nüüd on siis selge, miks tühja kummiga sõita ei maksa - lõhub lisaks sisekummile ka väliskummi ära. Homme lähen The Bike Station'isse ja vaatan, kas saan odavalt mõne kasutatud tagakummi.

Reedel sain kätte ka oma NI numbri, nüüd ehk hakkavad sotsiaaltoetuste asjad kah jälle liikuma ja midagi ikka saan... Ja järgmise nädala palgalipikult selgub, kas on mu tunnihind 6.50 pealt 7.47 peale tõstetud või mitte.